ReiserFS mahakandmisele

Lühidalt: juba mitu head aastat olen kasutanud põhilise failisüsteemina oma arvutites reiserfs’i (Gentoo, väiksed failid, kiirem, you know), aga nüüd hakkab aina enam tunduma, et see ei õigusta enam. Hans Reiser oli vahepeal politsei huviorbiidis seoses naise kadumisega (mõrv?), FS arendus on seisma jäänud ning enamus distrosid tundub ka sellest eemalduvat. Kuid peamine on ikka see, et kui FS on kaua (aasta, kaks?) kasutusel olnud, siis hakkab peale nädala-kahe pikkust ülevaloleku perioodi ilmnema tuntav aeglustumine, kusjuures restardi järgselt on mõnda aega jälle kõik väga ilus. Ainuke mõted, mis tekiva, et mälus hoitav puu läheb liiga keeruliseks kätte või siis tõsine, väikeste failide pakkimise tõttu tekkiv, fragmenteerumine. Nüüd on igatahes plaan kas tagasi ext3 või edasi xfs peale.

Vanad

Uh, tegelt on vana blogi tekste ikke imelik lugeda ja tundub, et ei hakka suurt midagi üle kandma. Otsustasin, et erinevalt paljudest teistest ajaveebnikest mina oma sellesse blogisse nuttu ja hala ei hakka kirjutama. Esiteks ei aita see midagi, teiseks kui on vaja tuge või toetust, eks siis tuleb seda inimestelt küsida, mitte anonüümselt oodata. Teiseks arvan, et poliitikutest jäävad ka jutud ära. Kõik. Hoolimata sellest hämmingust mida üks kohukesepartei suudab tekitada. ei. Või no hea küll, ei tea ju mis homne meile toob, ehk mõni üksik siis.

Aga vanast blogist toon ma üle ainult ühe kirjutise ühe osa:
5.aprill 2007 17:26

Pi

The number pi is the ratio between the circumference of a circle and its diameter. It’s approximately equal to 3.14159265, although the digits go on forever.

Some mathematicians are obsessed with computing pi to more and more digits. In the year 1610, a German mathematician computed pi to 35 digits. In 1789, a Slovene mathematician computed pi to 140 digits. This was all done by hand, in poorly heated houses.

An English amateur mathematician spent 20 years calculating pi to 707 digits, finishing in 1873. 71 years later, it was discovered that he had made a mistake at the 528th digit, and all the digits following it were wrong.

In 2002, frantic Japanese mathematicians used a supercomputer to accurately compute pi to 1,241,100,000,000 digits.

Based on all this effort, you might assume that it’d be useful to know a trillion digits of pi. However, if you had a circle the size of the observable universe, and you wanted to compute its circumference with an accuracy equal to the size of a proton, the number of digits of pi that you’d need is only 50.

Either mathematicians are totally crazy, or they’re planning ahead for a time when the survival of humanity will depend on the ability to construct extremely large, accurate circles.

(http://www.coolsciencefacts.com/2006/pi.html)

Cookied teevad muret

Cookiedest on palju räägitud ja kuni veel viimase ajani jooksis see teema minu jaoks mööda külge maha. Nüüd aga pean tõdema, et olen enda jaoks selle probleemi palju suuremaks avastanud olevat kui esmalt tundus.
Alguse sai kõik sellest, et cookiede rookimine FireFoxis tüütas ära (tegin seda umbes iga poole aasta tagant) ning otsustasin lülitada sisse pärimise (nagu Konqueror seda bydefault teeb) iga uue saidi/cookie kohta. Esimesed kaks-kolm päeva olid päris rajud, selgub peaaegu enamus uudistesaite, blogipidajaid, foorumeid jne tahavad su browserisse sokutada vähemalt ühe cookie. No tegelt see pole ju probleem kui külastad väikest hulka kindlaid lehekülgi. Peale esimest paari päeva järgneski rahulikum aeg, kuns päevas pidi vast vastama ühele-kahele hoiatusele “Deny”.
Siis aga hakkas huvitama veebikujunduse problemaatika ning sai aktiivselt ringi kolatud. Üks põhikohtadest kus edasi liikuma sai hakatud oli digg.com kus usinad veebikülastajad häid lehti (ise-enda bloge enamasti) soovitavad teistel vaadata. Ja sealt sai nutt tõelise hoo sisse. Hakkasid tulema leheküljed kus cookiesid taheti peale suruda juba kümnete kaupa. Väikse analüüsi järel selgus, et cookied ei tule mitte saidilt endalt vaid väikestest reklaampiltidest ja framedest milles reklaame näidatakse. Kui vanasti kasutas cookiet sama saidi kasutaja teada saamaks mida sa ta lehel teed, siis nüüd on terve hunnik “ärimehi”, kes teavad peaaegu kõike mida sa internetis külastad. Väike loetelu põhilistest serveritest kus väga palju alamdoomene üritavadki sulle midagi browserisse sokutada:
*.207.net
*.statcounter.com
*.hitbox.com
*.sitemeter.com
*.myblog.com
*.spylog.com

Kõige selle bännimine hakkab ära tüütama, ilma aga ka elada ei saa, seega on ainult üks hea lahendus – võimaldada cookiede haldamisele midagi analoogset nagu on addblock või siis teha whitelist. Rõõm on tõdeda, et FireFoxi arendajatele on paljud juba analoogsetest ideedest teada andnud (nagu näha http://wiki.mozilla.org/Firefox/Feature_Brainstorming lehelt kui vaadata Security ja Privacy linke) ning loodetavasti midagi sellist ka FireFox3’s ära realiseeritakse.

Arvestades, et cookiesid on tegelikult vaja vast umbes kolme-neljakümne lehe jaoks, siis võiks olla whitelist päris mõistlik, ning samuti oleks hea kui cookied oleks lubatud ainult külastatavast põhidoomenist (võimalik, et on vaja lubada ka alamdoomenid)

Neile, kes ütlevad “mul on ükstapuha kui ‘nad’ teavad”, tegelikult ma ei oskagi midagi põhjenduseks tuua, miks nad peaks teistmoodi mõtlema. Ehk isegi töötab see “Ignorance is a bliss”, tont teab. Samamoodi ju jõudsin ka oma bakalaureuse töös kurva tõdemuseni, et senikaua kuni tädil on pangas 100 krooni, ei huvitagi tegelikult teda väga arvuti või paroolikaardi turvalisus. Las botnetid, spywared ja viirused möllavad. Kui arvutikasutamise juures nõutaks samasugust luba nagu autojuhtimise juures, siis võiks loota paranemist. Füüsilise ohu juures mõistetakse seda kuidagi paremini, et ilma piduriteta auto või purjus juht on ohtlik nii endale kui teistele, botnetis olevat arvutit aga omanik ohtlikuks ei oska pidada..

Kusagil filmis oli just mõte öeldud, et tehnoloogia on liiga kiiresti arenenud ning inimene ei ole jõunud selle ohjamiseks veel reegleid välja töödata.

Vana blogi kolimine

Lähipäevil prooviks vanast blogi-mootorist asjalikumad sissekanded üle kantida siia. Ega seal neid palju ei olnud, aga samas, midagi ikka. Küsimuseks jääb ainult kuupäevade osa – kas lükata kõik siia ühe postituse alla uue kuupäevaga, või proovida tõsta nii, et säiluksid originaalsed kuupäevad (esimene kanne oleks ju sellisel moel aastast 2003). Mõtleme. Kõik blogi-kolimise kogemusega inimeste ettepanekud teretulnud.

Binaarjaotus

Teadupärast saab kõike ja kõiki jagada. Siinkohapeal olgu äratoodud pikka aega arenduses olnud süsteem (üks versioon kõikvõimalikest) inimeste jaotuse osas:

Kõik inimesed jagunevad esimesel tasandil kaheks – need kes söövad lagritsat ja need kes mitte.
Teisel tasandil toimub jagunemine meheks ja naiseks. Edasi võiks tulla sellised kategooriad:
* Kellele meeldib Linux, kellele mitte
* Kes suudavad binaararve lugeda, kes mitte
* Need, kes arvavad, et ainuke õlu on “Saku Originaal” ja need kes nii ei arva
* Kellele meeldib saunas käia, kellele mitte
* Kes on ärkveloleku suhtes allergilised, kes mitte
* Need kes eelistavad asju keeruliseks ajada ja need kes eelistavad lihtsust
* Kellele meeldib pühapäeva hommikul kaua magada, kellele mitte
* Kes virisevad kogu aeg kõige ja kõigi kallal, kes mitte (loe: on positiivse(ma) ellusuhtumisega)

Ja nii edasi ja nii edasi. Tähelepanelikumad lugejad vast juba taipavad, et loetelu võiks olla lõpmatu ning tulemuseks on üks ilus binaarpuu. Aga see ei ole veel kõik – enne esimest jaotust toimub tegelikult üks jaotumine veel – nimelt jagunevad inimesed kaheks selle järgi kas nad jaotavad teisi gruppidesse või mitte.

Jääge tublideks.