Autode varastamisest, küsimus elektroonikutele

SLoleht (vabandust sellise lehe lingi pärast) kirjutab, et enimvarastatud automargid Eestis on Žiguli, Audi ja Volkswagen. Vanadest vene masinatest saan nagu aru – sõita on see mõtetu, hind olematu, kütust joob nagu loom, aga laialt levinud, seega võiks oletatada et kui autot kohe üles ei leita, siis läheb see varuosadeks. Mis värk aga on nende moodsamate uute autodega, kõik ju igast tipp-tehtnikat – signalisatsioonid, gps, immod jne- täis? Audi klubi foorumit lugedes hakkas silma, et internetis on saadaval igast jammerid millega segatakse gps jms jälitusseadmete signaali. Auto varguse ajaks lükatakse aparaat tööle luues masina ümber “pimeduse” ning elektrooniga ongi petetud. Auto tõstetakse/aetakse furgooni ja kusagile kuurialla oma edasist saatust ootama. Mul, kui lihtsal inimesel, aga tekib küsimus – miks midagi selle vastu ei leiutata? Kas on siis raske teha seadeldist, mis saaks aru, et ta on leviaugus (kaks gps seadet autos, saadavad teineteisele signaali, kui kätte ei saa, siis järelikult auk) ja vastavalt vajadusele/seadistusele alarm käima ajada.
Igaljuhul on jubepalju varguseid meil. Arvatavasti kui kunagi auto saab ära ostetud tulevad rahutud ööd.

25 aastat arvutiviiruseid

Slashdot kirjutab, et juulis saab 25 aastat sellest kui ilmus esimene arvutiviirus. Ajaloost leiab üsna hea ülevaate veel siit. Võibolla midagi veel, momendil pole mahti rohkem otsida.
Tänases päevas võib isegi öelda, et arvutiviirused oma algses mõttes ei levi enam eriti. Oli siis ju boot-sektori viirused ja exe/com nakatajad mis levisid diskettidega. Täna on viiruste asemele tunginud pigem ussid (worm) mis levivad peaasjalikult (Inter)neti kaudu kasutades ära võrgus olevate teenuste/masinate turvaauke ja sealtkaudu omada ka pahaloomulisi eesmärke. Moodsamad viirustõrjujad (Kaspersky ntx, küllap teised ka) oskavad neid ka tõrjuda.
Muutunud on viiruste eesmärk. Kui esimesed tegid nalja, vahepealsed üritasid su arvutit tühjaks kustutada või kasutamiskõlbmatuks muuta, siis moodamate uss-viiruste eesmärgiks on pigem jääda märkamatuks ning võimaldada oma peremehel kasutada võõraid resursse, luua nn. botnet’e. Seda kaudu hakatakse siis saatma spämmi ja tegema DDoS rünnakuid – kokkuvõttes teenivad niimodi inimesed raha.

Minu viimane viiruse kogemus. Hum, ei tule meelde, vist kolm aastat tagasi, kui firma võrku tungis mingi uss sisse ja töökaastalste arvutid pihta said (mina kasutasin siis ammu juba Linuxit ja ei olnud mingeid probleme peale selle, et võrk oli aeglane). Hoolimata sellest, et Linuxi viiruseid praktiliselt ei ole (võrreldes windowsiga) siis masinal hoian silma peal ikka. GKrellM nimeline programm tiksub koguaeg ekraaniservas, nii et kui mingi ootamatu protsessori/võrgukasutuse tõus tekib, siis ikka uurin, mis värk on.

Asjade kadumine internetis

Interneti nimetatakse küll meie teadmiste varasalveks, kus kõik kirjas, ent paraku on nende teadmiste püsimajäämisega omajagu probleeme. Raamatukogus loetav raamat/ajakiri on seal ka homme olemas, kui avariiulilt kadunud, siis saab arhiivist ainueksemplari võtta. Kui raamatukogu maha peaks põlema, siis lähed teise ja saad ikka ja jälle sama asja uuesti lugeda. Netis oleva informatsiooniga on aga olukord natuke halvem. Üks kirjutab, teine kirjutab, mõni jama, teine väärt, aga mitte miski ei kindlusta, et see lisaks tänasele ka homme veel kättesaadava oleks. Üks asi on see kui server koos andmetega õhtale läheb ja back-up’i puudumisel midagi enam taastada ei anna, aga hulga hullem on kui autor selle ise kas kinni paneb või maha võtab. Üheks näiteks võib tuua uudisteportaalid (vaata ntx postimees vanu arhiive) kus varasemad tekstid pole uuematega ühilduvad, seega nende kättesaamine versiooni uuenemisel problemaatiline. Või mis siis kui wikipedia omanikud otsustavad homme pillid kotti panna?

Arhiveerimine globaalsel tasandil. Jah, selleks on momendil kaks võimalust – Google (või mõne teise otsingumootori) cache ja archive.org nimeline sait. Esimene eeldab, et sa oskad võtmesõnadega antud leheni jõuda ja ei ole just väga kaua püsiv (paar kuud vist on maksimum), teine, et tead aadressi. Mõlemad on minu mäletamist mööda ka konfliktis olnud selliste andmete näitamise küsimustes mida autor ei soovi enam avalikuna hoida.
Ent tagasi teemasse. Oled leidnud mingi huvitava uudise, blogi, avalduse.. mida iganes. Tundub huvitav olema ja kasutades kogemust, mõtled et see võiks olla isegi ehk aastapärast hea lugeda olla. Mida teha?
* Bookmarkimine? Jah, töötab kui bookmarke ei ole väga palju (tuhandeid), sest praegused browserid neid siiski vägahästi hallata ei võimalda (võibolla uus Firefox toob selles osas uusi tuuli), aga ei aita kuidagi sellevastu kui omanik saidi paneb parooli alla, asendab tekste (ühel päeval on seal maitsva koogi retsept, järgmisel kuul aga asendatud rahvalauluga), või sulgeb üldse oma lehe.
* Koopia (tekstidest)? Lihtsalt tekstist tehtud copy-paste. Töötab, aga eeldab mingit organiseeritust. eraldi tekstifaile kettal hoida tülikas, ühes failis aga liiga pikk. Mitte-tekstiliste andmetega tekib probleem.
* Koopia (täielik, Save page as – complete)? Koos piltide ja juuresolevate dokumentidega? Sobib ka, kuni seda piiratud hulgal teha. Jama on haldamisega, eeldab iga lehe jaoks oma kataloogi tegemist ja hilisem otsimine OS’i vahenditega võib olla tülikas. Pealegi kui pole järjepidevust põhikataloogi valikul, on üsna kiiresti tulemas põhjalik segadus.

Ja kui tegu on Ajax’iga, siis aitab ainult koopia mis tehtud tekstidest (ajax’it, aga on viimasel ajal kõikjal, paremini iseloomustab seda GMail ja maps.google.com)

Ise kasutan segiläbi kõiki võimalusi, olenevalt vajadusest ja lehe omadustest. Aga nagu juba kirjas, igal asjal on omad miinused. Võimalik, et peaks hakkama ideid heietama vastava tarkvara arendamise osas. Viimane idee mis praegu õhku rippuma jäi (seoses veebis ringlevate reklaami-tonnide pärast) on kirjutada oma veebimootor (lihtne, php+mysql) mis uudistesaite “lugemas” käib, ning siis oma arvutist neid kiiresti lugeda võimaldab. Ja teisalt – kui kellelgi on raamat olemas mis sul endal kadunud, siis sa saad seda ju küsida ja laenata – kuidas aga teada, et Naabri-Sass on mulle olulise, ent kadumaläinud lehekülje jäädvustanud? p2p võiks olla jällegi üks lahendustest, aga viimasel ajal on sellele lahedale tehnoloogiale jõhkralt sabapeale hakatud astuma.

Tartus jalgrattaga läbimiseks sobiv ring, kes teab?

Valgas on väga tore jalgrattaga sõita suuremat ringi – Valga, mööda Tartu maantet välja emajõe sillani, vasakule läbi Sooru, kuni Viljandi maanteni ning tagasi Valka. Ring oli vist 25..30km. Liiklus sealjuures suhteliselt talutav ning tee on lai. Midagi sellist Tartus oskab keegi soovitada? Olen siiani sõitnud Eedeni tagant mööda kitsast teed Ihastesse ja sealt tagasi Annelinna Tirsi (nüüd vist Selver?) juurde, aga see natuke liiga väike ring, kuigi liikluse poolest jällegi sobiv – suuri ja kiireid autosid ei ole.

Blogimine ajas

Algul on mõte, ja arglik ringivaatamine. Siis tuleb aina rohkem mõtteid ja ideid mida kõike võiks kirjutada. Tehakse esimene blogi sissekanne pealkirjaga “esimene …”. Põnev on. Varsti tuleb teine sissekanne. enamasti juhuslik võrreldes hilisematega. Nii kestab asi. Ajapikku hakkavad väljakujunema kategooriad, üldine teema, sõbrad kes loevad, keda käiakse lugemas. Tekib vajadus iga päev vaadata palju on loetud, mis teised on lugenud. Ühel hetkel tabab ka hirm “pole juba mitu päeva midagi kirjutanud, midagi peab…”

Ehk, tegelikult ma olen endiselt veendumusel, et ei taha kirjutada nutust ja halast, küll aga IT valdkonda puutuvatest teemadest, mõnda ehk päevakajalist, ja teinekord kirja panna sündmusi mida hiljem hea meenutada. Kroonika. Aga kategooriateni pole ma veel ikka jõudund.

Blogimise kohta on hea sissekanne Martal kes võrdleb blogijaid ahvidega. Kui natuke mõelda, siis nii kipub olemagi. Üleeile käis peale ühte (esimest!) kommentaari loetavus 37 peal (need olid ka enamvähem esimesed 37 kes siia sattusid, sest reklaaminud ma seda kohta väga pole) ning nüüd teab ka blog.tr.ee juba seda blogi. Äkki olen nagu kiirteele sattunud. Nüüd peab usinasti sügama ja kammima hakkama:)

Kuidas teha parandusettepanekuid

See sobib isegi teemaks laiemale ringile.

Tegelikult ei plaaninud ma seda lugu üldsegi kusagile kirjutada ega rääkida sest see võib tunduda ilkuva nokkimisena, samas on ikka täbarasti ju küll kui nii juhtub.
Kõik sai alguse magistritöö esitamisest instituuti. Ei midagi keerulist, bakas läbi elatud tee, kuigi teises teaduskonnas, ei tohiks ju midagi ootamatut tulla. Sõprade tuttavate kogemusi arvestades sai hommikul tiitelleht veel üle kontrollitud, et pealkirjas vigu ei oleks, juhendaja ja enda nimi peal, pildid sees kõik korras jne. Üks eksemplar välja prinditud jooksin paljundama ja köitma. Kuna esitamise juhend nägi ette, et instituuti peab esitama kolm koopiat, siis mõtlesin ise nii: “bakas pidi ainult ühe kõvade kaantega eksemplari osakonda, ning juhendajale ja oponendile kokkulepitavas vormis (kõva/pehme köide või digitaalne versioon) ise edasi toimetada. Pluss läheb veel üks eksemplar suurde raamatukokku”. Niivisi arutades ja arvutades jõudsingi ma jõudsingi ma tulemuseni 6. Eksole ju kõik õige. Peale köitmist viisin kohe kaks eksemplari juhendaja kätte (üks talle, teine oponendile) ning ka ühe ära suurde raamatukokku. Instituuti jõudes aga sain mööda päid ja jalgu. Esiteks ei oleks ma ise tohtinud viiagi raamatukokku oma tööd, ning oponenti ei oleks ma tohtinud teada ja seda tööd poleks ma tohtinud ka ise mitte edastada. Ehk et kokkuvõttes need kolm tööd mis oli vaja esitada olekski läinud nii, et üks jäänuks kohapeale, teine raamatukokku ning kolmas oponendile. Seega mul kaks koopiat/köitmist liigapalju tehtud. Ei ole mul rahast kahju või midagi, aga ikkagi.. ütlesin siis omast arust hea parandusettepaneku, et tegelikult võiks juhendisse juurde ju märkida mille jaoks need kolm koopiat lähevad, et teised ei eksiks. Järgnes valutult ja kiirelt “ise olen loll” tempel : “see juhend on 15.a nii olnud ja kõik on hakkama saanud. ja nüüd tulete teie….”

Üks windowsi kasutamise lugu

Lugu ise pärit eelmisest sügisest. Arvatavasti sobib mõtlemisaineks kõigile kodustele arvutikasutajatele kellel on windowsi nimeline programm ning internet.

Tüüpiline installatsioon : windows pro, SP2, zone-alarm security suite, kaspersky antivirus ja ka ad-aware. Tegu loomulikult dual-boot masinaga, põhikasutuses Gentoo Linux ja windowsit aitas alles ja käigus hoida esialgu ainult tõsiasi, et ei viitsinud endale Linuxi all cd/dvd põletamist selgeks teha.

Augustis sai reisil käidud, september aga oli kiire-kiire ja nõnda tekkis windowsi kasutamisse kahe kuu pikkune auk. Sellise vaheaja järel uuesti sisselogimine tähendab windowsi puhul ainult ühte – kõik viled ja kellad pistavad kisama – ekraanil kasutamata ikoonid, süsteem updatemata, antiviirus updatemata, tulemüür ja ad-aware samuti (viimaste programmide puhul lisaks signatuurfailidele ka programmidest endist uued versioonid välja tulnud). Ja sealt see mure pihta hakkaski.

Kuna kaspersky teatas, et tema litsents on läbi saanud, siis selle programmi uuendamine ei olnud enam võimalik. jätsin rahule ning asusin zone-alarmi juurde. Kui uuendused said allalaaditud, teatas programm, et tema uuendamiseks on vajalik tema töösolevate protsesside sulgemine. Tundub muretu. Aga nii kui tulemüür kinni sai pandud, hakkas valu – kaspersky hakkas umbes 30sek vahedega teatama kinnipeetud viiruserünnakutest (avatud portidega internetiühendus kus omale masinale saab internetist ligi). Kui nüüd arvestada, et kaspersky oli vähemalt kaks kuud vanade andmefailidega, siis ei imestaks kui sellise tormijooksu peale ka mõni pahalane masinasse jõudis. Koduses masinas jäigi see üheks viimastest kordadest kui windowsit kasutasin.

Mis võiks öelda õpetuseks neile, kes arvutites teevad kõike “next->next->next->OK” tasemel?
* windowsi riputamine otse interneti on väga ebaturvaline. Kasutama peab kindlasti kõikvõimalikke turvaprogramme, ning neid tuleb hoolega ka uuendada.
* Hea oleks kui kodus oleks tulemüüriga linuxi/bsd/unixi laadne arvuti enne windowsit, või mõni asjalikum ruuter.
* Turvatarkvara väljalülitamise vajadusel (nagu antud loos juhtus) tuleks installatsioonifailid enne netist alla laadida ning installeerimise ajaks masinalt üldse interneti juhe tagant ära võtta.
* Koopiad, koopiad, koopiad.

Tänasest päevast.
Igapäevaselt jookseb masinas ainult Linux. Kõik tööd (pildid fotokast, veebis surfamine, videod, plaatide põletamine, dokumendid (OpenOffice), programmeerimine (java, php, mysql, C)) saavad tehtud. ei ole mingit viirustõrjet ega tulemüüri (iptables tegelt jookseb aga midagi hullu seal tabelites ei ole). Aegajalt (0..5x päevas) käivad skriptijuntsud ssh pordi peal kolistamas aga sellest pole hullu midagi kui jälgida aegajalt neid nimesid mida proovitakse ning kasutada korralikke paroole. Ilus ja muretu elu.

Teistelegi päikest soovides,

Uudisepakendite võrdlus

Igal asjal on pakend mis kaalub või võtab mingi ruumi. Televiisor tuleb kastis, tikud tulevad toosis, piim tuleb pakis/kotis. Kõik peavad seda ju loomulikuks, ja nagu hambapasta reklaam meile õpetab – “nemad maksavad”.
Veebipuhul aga tundub, et inimesed ei mõtle pakendi peale. On arusaadav, et ühte tikku viiekilogrammises pakendis ei müü, aga kümnerealise uudise lugemiseks tundub täiesti normaalne megadekaupa ebavajalikku alla laadida. Teeme väikse tabeli:

	Delfi	Postimees	EPL	SLoleht
Esileht	430KB	1.3MB	496KB	1.7MB
Uudisega leht	422KB	1.5MB	371KB	898KB
Tähemärke uudises	527	4083	1102	927
Uudise/Mahu suhe	0.00121	0.00256	0.00289	0.001008

Näib, et epl esineb kõige paremini. Postimehel on ka hea tulemus, aga seda seetõttu, et neil on ka enamasti pikad lood (erinevalt delfist kes vist jääbki praktiseerima kolme-lauselisi-uudiseid), ent samas on postimees ainuke kelle uudise leht on võrreldes esilehega veelgi mahukam. sloleht on kõige mahukama esilehega, samas parandab ta uudise lehega võrreldes kõige paremini andmemahtu.

Üldiselt väsisin ma selle loo kirjutamise ajal ära. Reklaami on nii palju, et see on muutumas ühtlaseks halliks massiks. Kodus käib isegi telereklaami ajal automaatne eiramisrežiimiline ümberlülitumine kui klõpsutada enam ei viitsi. Reklaamipsühholoogid muidugi ajavad oma rida, et alateadlik mõjutamine toimib ka jne jne.. teate – 95% kaupadest mida tarbin on juba harjumuslik, nii et reklaam seda enam ei mõjuta.