Delfist leidsin lugejakiri ehitusmeeste sigatsemise ja ülbitsemise teemal. Autor Riin kirjutab oma hulludest kogemustest ning ausalt öeldes tuleb teema täiesti tuttav ette, ma arvan, et tuttav on see kõigile kes remondiga kokku puutunud ja seda 100% ise pole teinud. Küll aga tuleb tõdeda, et kuigi meil on korteris nüüdseks remont juba neli (!!) aastat kestnud, on ebaõnnestunud töömeestega kokkupuudete arv ainult 1.
Meil on käinud erinevates tubades selle aja jooksul töid tegemas päris palju erinevaid inimesi – kolm maalrit (seinte krohvimine, lae värvimine, põskede viimistlemine jne), üks torumees (vannitoas täielik torude vahetus, köögis osaliselt, wc-poti asendus koos kanalisatsioonitoru väljavahetusega jne), paar elektrikut (koridoris täielik kaablite vahetus, igale poole mujale hulga freesimist ja karpide paigaldust) ja isa koos perekonnatuttavaga kellega sai pandud enamus põrandaid maha. Ja kogu selle asja peale on ebaõnnestunud ainult elektrik – kui meil oli kahe nädala jagu väga täpset plaani paika pandud, mis päeval mis töömees tuleb oma osa tegema (põranda plaati ei saanud enne panna kui kaabel maas jne + igal töömehel ju oli ka oma plaanidesse see kõik sobitatud) siis kohe alguses läks kogu see plaan metsa sest elektrik läks “komandeeringusse”. Oli palka saanud ja noh.. teate ise. Aga ülejäänud töömeestele tuleb kiidusõnu lausuda – kõik on tehtud hästi ja korralikult.
Võibolla on vedanud seetõttu, et mehi pole me võtnud tänavalt, vaid ainult tuttavatelt kuuldud info põhjal. Soovitaks seda teistelegi.
Sattusin eile (või üleeile) ühele blogile, kus on üles riputatud paras ports üsnagi muljet avaldavaid pilte ja need olevat muutnud maailma. Ja seda koos selgitustega ning viidetega Wikipediale. (Hiljem kommentaare lugedes tuli kül välja, et see on vist selle blogi plagiaat ja lõppkokkuvõtteks on kõik pildid ja rohkemgi olemas saidil http://www.worldsfamousphotos.com/)
Neid pilte vaadates ja natuke elu peale mõeldes, siis tekkisid sellised mõtted :
* Maailmas on ikka kohutavalt palju jama, valu ja häda
* Me elame väga õnnelikku elu, siin, Eestis
* Mina elan õnnelikku elu!
Ja neist kõige tugevam pilt ja lugu on minumeelest Omayra viimaste tundide kohta käiv. Loed, tunned kaasa, mõtled. Läheb päev, ja see hakab lausa piinama sees. Kuidas saab üldse niimoodi juhtuda?! Kas püüti ikka kõigest väest?
Kommentaarides on ka küsimus – mida need pildid siis muutsid? Ikka on ju nälg, sõda, tapmised, riikide aeglane reageerimine probleemidele (USA ja Katriina, Kreeka ja tulekahjud jne jne). Eks see ole ka kahe otsaga asi. Sõjapropaganda puhul (võtame näiteks Lahesõda) näeme ju tihtilugu seda mida tahetakse et me näeksime (ma ei leia küll momendil enam seda lugu üles, aga Minutis kirjutas kunagi sellest, mismoodi Lahesõjas “tegelikult” olid asjad käinud – mine nüüd tea keda uskuda), samas on selge, et kui üldse selliseid asju maailma palge ette ei toodaks, läheks mõnel pool elu päris nutuseks (suurkorporatsioonid, valitsused jms – jätavad teinekord ikka asju tegemata või vastupidi just hakkavad ennast liigutama, kui on oht, et meedia saab asjast aimu või kui meedias juba käib materdamine).
Avastasin Tiiaispaikka blogist, et ma olen ka palli saanud. Niisiis, enesekriitika, nagu ma seda ise näen:
1. Võimetu meelde jätma fakte. Ükstapuha, on need siis inimeste nimed, telefoninumbrid, aastaarvud, kohad, jutustused, sündmuste järjekord, anektoodid.. nagu “Kodu korda” filmist Tim – ühte kuuleb, edasi räägib uut. Aga ma püüan ennast parandada, sest pika ja tugeva peksmisega jääb mõni asi ikka meelde ka:)
2. Püsimatu, tegelikult, vägagi. Üksikud asjad suudavad mu tähelepanu köita pikemaks ajaks. Pole mingi probleem viie minutiga tüdineda uksepealt värvi mahavõtmisest. Osalt jõuab ka siit asjaoluni, et kõiki asju ei jõua endale korralikult lõpuni selgeks teha. Ja siia otsa sobib ka – Laisk. lihtsalt.
3. Ei salli virisemist, kuigi ma ise virisen koguaeg:) ja pidevalt hala ka ei talu. Tegelikult võiks ju olla tunduvalt tolerantsem või siis ükskõiksem, aga millegipärast muutub see ikka aegajalt jube tähtsaks.
4. Mind on raske vihale ajada, aga kui juba kord tehtud, siis jätkub sellest kauaks ajaks, väga kauaks.
5. Jäärapäisus. Kindlasti mõne kohapealt on see positiivne, ent küllap teised teavad et tihtilugu tuleb sellest palju häda ja jama.
Aga pall edasi anda, vot see on pähkel. Tundub, et paljud neist kelle blogisid ma aegajalt loen on selle palli juba saanud… aga väike analüüs teha ja (edasiandmine tuleb ju enne ära teha kui iga sammuga eksponentaalselt kasvav ring matemaatiliselt selle lahenduse võimatuks muudab) edasi võiks ennast analüüsida nemad: Kristjan in Tallinn, Siim Teller, afrodisiax, Jaanus ja.. rohkem ei oskagi praegu edasi anda.
On inimesi kes oskavad öelda mis muusikat nad kuulavad ja ausalt öeldes ma lausa kadestan neid nende võimaluse pärast sellisele küsimusele lihtsalt vastata, sest paraku mina lihtsalt kõike seda kokku võtta ei suuda. Mul on ilmselgelt lihtsam öelda mida ma ei kuula – näiteks ei meeldi mulle (sisutu) karjumine, igasugune black muusika, vene estraad jne. Ei meeldi ka Tartu kõrtsudes esitatav live-muusika, sest need kurjamid keeravad enamasti võimu põhja ja siis ei suuda enam kõrval istuva inimesega isegi karjudes suhelda.
Lõpmatuseni olen ma aga valmis kuulama trance’, igasugu d’n'b, r’n'b jms kraami mida ntx tuleb MTV ja VH1 pealt. Samuti meeldib kuulata olenevalt olukorrast – folk (eriti irish, aga ka meie enda oma. Eriti lahe veel kui seda on segatud mingi raskema muusikaga nagu seda teeb Metsatöll), jazz (smoothjazz.com) ja hardcore – eriti hästi sobivad need töötegemise taustaks kuna enamasti ei ole segavat “tuttava meloodia” faktorit. Tööjuures mängib enamuse ajast vocal-trance ja siis kui see ära tüütab siis kõike eelpoolmainitud segiläbi Vikerraadioga.
Kogu loo mõte oli aga see, et tahtsin siia riputada mõned lood mida mulle kohe eriti meeldib kuulata/vaadata – kas sisi lihtsalt loo enda või video pärast
Outwork – Elektro
Sky Plus’i 51.nädala klubihitt, lihtsalt sundis ennast lõpuni kuulama kui esimest korda raadios sellele peale sattusin.
Lisaks väga heale muusikale näeb parkuuri (vist kirjutatakse eesti keeles nii, inglise keeles parkour) mis viimasel ajal päris populaarseks nähtuseks saanud.
Hea lugu veelgi parema videoga:P Kahjuks tuleb iga paari aja tagant youtubes selle loo uus versioon otsida, sest eelmine on kas ära koristatud või “under 18..” märgistatud.
Nelly Furtado – Maneater (Acoustic Live)
Lugu mis algul mitte kuidagi kohe mulle ei meeldinud ent nüüd üks kindlatest lemmikutest on. Selle loo kohta võib soovitada ka vaadata Nelly live esinemist EMA jagamisel.
Paljudele need kaks mainitud lugu ei meeldinud, põhjendades et pole “eurovisioon”…, mu meelest aga väga vinged ja omanäolised lood. Kui kellelgi Bulgaria loo eestikeelseid sõnu on, siis pandagu need julgesti kommentaaridesse!
Esimese hooga tundus kohutavalt imelik lugu. Tibi ei oska rütmiga koos pead liigutada ja kõik muu imelik sinna juurde. Pika vaatamise peale (vh1 pealt vist tuli ükspäev) hakkas aga lugu täitsa meeldima, lõpp sealjuures oli veel eriti tore ja üllatav.
Tõsist huumorit ka natuke.
Videot linkida küll siia ei õnnestu, aga vaadake ise seda – tegu on tõelise huumoriga. Klaverimängijale 10 punkti.
Wishmaster – mishead lyrics
Kui oled ära vaadanud, siis saad aru, et kommentaare pole siia vaja lisada:)
Vot nii, pisike killuke kuulatavast/vaadatavast muusikast. Rammsteini, Faithlessi jt suuri lemmikuid siia praegu ei mahtunudki.
UPD: 26.09.2007 – uus “David Guetta vs The Egg – Love Dont Let Me Go” link.
UPD: 30.12.2007 – uuendatud youtube linke
UPD: 22.12.2008 – linkisin lugude pealkirjad youtube otsingusse, uuendasin laulude lingid mis leidsin (maneater – live on vist jäädavalt kadunud)
seoses expat paketi uuendusega läksid paljud programmid gentoo all katki. Õpetuseks soovitatakse mitte kasutada linkimist kus libexpat.so.0 luuakse ise käsitsi softlingina libexpat.so.1 vms peale, vaid kompileerida probleemist puudutatud paketid ümber käsuga:
revdep-rebuild -X --library=libexpat.so.0
ent vähemalt minu masinas jooksid isegi sellise kompileerimise tulemusena kõik liiva, sest keset kompileerimist (gtk+ puhul näiteks) tuli veateade kus kurdeti libexpat.so.0 puudumise üle. Äkki aga hakkasid kõik asjad tööle ning ainuke seletus tundub olevat asi mida enne ei proovinud – nimelt gentoo foorumis soovitatakse gtk+ kompileerimise vea puhul käske:
emerge fontconfig
emerge pango
emerge gtk+
ja voila! peale kahe esimese paketi ümberkompileerimist läksid nii gkrellm2 kui firefox kohe käima.
OS’i kasutamise järgi olen ma pioneer kellele meeldib elada raua lähedal ja kellele ei tee suuremat muret enesevigastamine. Õige pisut ka agresiivne.
Tekstiredaktorite kasutamise järgi aga olen ma raju KDE kasutaja kellele meeldib elada võimalusterikkas keskkonnas. Teisest küljest ei ütle kunagi ära lihtsamatest võimalustest (lihtsama vastupanu teed minemisest) ja õige pisut lööb minus välja ka minimalism – hoidmaks kokku sealt kus võimalik.
Mina ei kujuta enam ilma adblock’ita veebis surfamist ette, ja kuigi ma blokin isegi ainult väikest hulka eesti saite, on elu lihtsalt liiga kirjuks läinud, et seda lihtsalt niisama vaikides taluda. Kes tahab see talugu, mina aga ei ole lihtsalt enam nõus. Nüüd aga avastasin slashdotist huvitava loo selle kohta, et osad veebisaidid on hakanud Firefoxi kasutajaid blokeerima – seda just põhjusel, et paljud neist kasutajatest kasutavad ka adblock‘i ja seega ei näe need kasutajad reklaame ja seega pole need inimesed ka veebilehe pidajale kasulikud.
Natuke mõeldes jõuame päris huvitavate probleemini – tegelikult võib ju omanik enda omandis olevate asjadega teha mida tahes. Mõni aasta tagasi oli Eestis üleval küsimus, et kas portaali omanik võib uudiste juurest kustutada kommentaare? Sõnavabadus ju lubab kõigil kõike suust välja ajada. Teisalt aga kui omanik tahab, siis võib ta ju vabalt oma portaali punaseks värvida või lubada ligi ainult links‘i kasutajaid. Koht kus toimub huvide põrkumine.
Samas, kui esimese sammu tegid reklaaminäitajad topides kõikvõimalikud kohad vilkuvat sodi täis, siis on ju normaalne et järgmine samm tuleb kasutajatelt kes vilkuva sodi silmaalt kõrvaldavad. Nüüd siis tuleb vastusamm järelikult reklaaminäitajatelt kes hakkavad blokeerijaid blokeerima. Kas see nüüd kõige mõistlikum on? Mina arvan et mitte. Hea idee suudab ennast ise toita. Puhtalt reklaamituludel elav veebiäri tundub nagu loorberitel lebavale kassile hiire suhutoppimisena. Kedagi teist süüdistada oma kehvas äris tundub väga kohatu ja tüüpiline viletsalt sisustatud odava kraami poemüüja kisale.
Ja kuidas on üldse mõned äkki nii kaugele jõudnud, et nende elu sõltub sellest? Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud üldse sellist asja, et iga väike veebileht sai endale lisatulu teenida reklaamiprogrammide kaudu, ja nüüd on äkki kasutajad süüdi selles, et kehvadel äridel läheb kehvasti?
Nädal Kos’i saarel läks nagu linnutiivul ja kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli fantastiline reis. Plaan oli tihe – tutvuda kohalike vaatamisväärsustega, proovida kohalike sööke ja jooke, saada päiksepõletus, külastada naabersaari, käia ära Türgis, kaks kontsertit, ratastega mäetippu, sõita autoga saarel ringi ning seda kõike siduda paraja koguse huumoriga. Plaanist täitus kõige vähem päiksepõletuse osa, sest hoolimata kuuetunnisest ilma kaitsekreemideta päikese käes vedelemisest said põletuselaadise kogemuse ainult reied mis nägid päikest sel aastal esimest korda. Teistele seda muidugi ei soovita, sest suurem osa põles isegi kreemidega ära.
Pildid, mõtted ja soovitused panen kirja järgmises postituses, nüüd aeg hakata tutvuma kohaliku elu ja oluga. Tundub, et vahepeal on Eestis tegeldud liiklusõnnetuste korraldamisega, allaajamiste ja õllepudelite lõhkumisega. Poliitikud jauravad ka samamoodi.. aga las jauravad, mina lähen kulgen nüüd rahulikult kinno Transformereid vaatama. Pilved ja vihm teevad rõõmu, frapet aga teha siinmail ei osata.
Viimasel ajal on kinoskäimine muutumas üha suuremaks katsumuste jadaks. Täna käisime Harry Potterit vaatamas ja seal juhtus meie kõrval noorpaarike istuma… muudkui kihistasid, nihelesid, tõuklesid ja rääkisid kõva häälega. Käisid ka naeru tagasihoides vahepeal väljas. Umbes kolmel korral sai neid ka korrale kutsutud ja märkusi tehtud. ei midagi. Siis hakkas eesolevas reas olev ema oma lapsele kõva häälega seletama mis toimub. Ühestküljest täiesti arusaadav, samas.. minu esimene kinoskäik oli siis kui ma juba ise ikka teksti oskasin lugeda. Ja sellise ema otsa sattusime juba teist korda. Tegelt, olgem ausad, natuke häirib küll. Ma maksan kinopiletiga ju elamuse eest..
Varem oleme veel sattunud laste otsa kes ei suutnud filmile üldse keskenduda, ja siis me lubasime, et enam kella kolmesele seansile nädalavahetusel ei lähe. Juhtumeid on olnud palju, kõik ei tule kahjuks meelde. Olukorra paranemist vist loota ei ole:(
Juhtusin hiljaaegu PC Worldist lugema järjekordset artiklit vaatamisväärsuste kohta mis Google Maps või Google Earth kaudu inimesteni jõudmas on. Vaatamisväärsused pole nad ehk oma traditsioonilises mõttes vaid pigem seetõttu, et tegu on pisut imelike asjadega (vaadake kasvõi viidatud artiklist slaidi 16 – Pariisi ühe maja hoovis seisvast hävitajast)
Selle artikliga tuli meelde ka, et kunagi sai käidud eraldi saidil, mis kohe oligi spetsialiseerunud selliste vaatamisväärsuste äratoomisele. Peale mõningat otsimist oma bookmarkides ta leidsingi, siin ta on – googlesightseeing.com/
Nüüd tagasi esimese viidatud artikli juurde. Vaadake slaidi 8. Mida te näete? Kõrb, loomade jootmine, kaev. Kaevust paar meetit umbes kella üheteistkümne suunas on üks mees, ta vaatab üles. Pole hästi aru saada? Siis vaadake seda linki – eks ole ju huvitav. Ja see pole veel kõik – kui te nüüd selle koha suurenduse maha kerite, leidmaks kus kohas see kõik asuda võiks, siis proovige tagasi sama suureks pilti saada.. ega ei õnnestu ju:) [kui kedagi huvitab, siis suurenduse tagasisaamiseks on vaja häkkida käsitsi otse URL'i]
Google vennad on ikka toredad, eks.
Posted by urmas 
Posted by urmas 
Posted by urmas 