Võidab see kellel on pikem …

… pedaal!

Selline mõte tekis eile õhtul mööda sombust Tallinnat hoteli poole tõtates. Tuli ka meelde, et olen ammu tahtunud kirjutada mõtteid vastu teemale mis aegajalt kajastamist leiab.

Tsiteerides klassikuid, siis : “.. Sõitke korra tallinnas ja te saate aru, kus tõeline kaos valitseb.”

Mida ma nägin ühe õhtu jooksul? Mitmeid liiklushuligaane (kihutamine, suunatule kasutamise oskuse puudumine), pidevat nõelumist (tapke ennast ära, mida te võidate?), jalakäijate turvasaarel posti otsa sõitnud autot (taevale tänu, matsu hetkel seal inimest ei olnud), parkimiskaost (kust äärekivist ratas üle suutis veereda, sinna ka ennast kohe pargiti, rääkimata vöötradade või väljasõitude kinniparkimisest) jne jne.

Estonia ristmiku (ja paljude teiste kohtade) juures nähtu aga tekitas lausa idee, et tallinnale võiks anda huumorilinna staatuse. Jõhker ristmiku kinnisõitmine ning sellest tulenev kaos tänu sellele, et kinnisõitjate pärast peavad jõhkralt tegutsema ka bussi ja trollijuhid kes seda kaost hüppeliselt suurendavad.

Tartus on jah, kaos, ja üldse ei imesta kui pooled neist (või isegi enamus neist?) nõelutajtest-närvitsejatest-pättidest on pärit tallinnast. Aga kaos pole üldse mitte koguaeg. Tegelikult on Tartus liigelda täitsa mõnus ja rahulik. Kui inimesed hakkavad karjuma sellepärast, et keegi sõidab 60 asemel 45′ga.. äkki nad peaks hommikul kiiremini hambaid pesema? rahu, ainult rahu.

Ja isegi taksojuhid kiruvad tallinna liiklust ja tallinast tulnud liiklusjobusid, aga nemad ju teavad kuidas sõita, eks.

Hullud ajad, lumi ja aastavahetus

Eile toimus kokkupuude probleemiga mida varem pole esinenud ja ausaltöeldes ei osanud midagi sellist isegi mitte karta. Nimelt umbes poole kolme paiku pealelõunal, kui lähedalasuvas koolis tunnid lõppema hakkasid, liikus mingi pisike kamp poisikesi maja eest mööda ning tundub, et kõike asjalikum plaan mis neil oli, seisnes selles, et on vaja hakata lumepallidega autosid loopima. Ega sellest arvatavasti polekski teada saanud, sest kes see ikka päev otsa akna peal vahib, aga kallis kaasa kes kodus last hoiab, kuulis äkki et maja ees auto karjuma hakkas. Siis ilmneski toimepandav kurjustükk. Kõva käratuse peale posikesed küll taandusid, ent seda irvituste saatel, ning liikudes edasi kesklinna poole jätkati siiski järgmiste autode loopimist. Hiljem, uurides teistelt analoogsete probleemide kohta, tuli välja, et nõnda on autodel aknaid päris sissevisatud, kuna lumepallidele on stabiilsema lennu tagamiseks lisatud kive või midagi muud head-paremat. Huvitav on nüüd oletada mis edasi saab. Kas poisikesed võtavad ühe auto pommitamise südameasjaks, hakates tekitama ööpäevaringseid probleeme, või on selleks korraks kõik. Arvestades, et tänapäeval ei saa kurja pilguga isegi lapse poole mitte vaadata, kui sind juba tembeldatakse kurjategijaks, ning et lapsevanemad enamasti teavad, et nende lapsed on väga tublid ning kunagi midagi sellist ei teeks.. eks näeb. Pildid said igatahes nendest poistest tehtud ning kui järgmine kord peaks analoogset juhtuma siis tuleb ka video, mis tuleb kooli edastada.

Ja teine probleem. Oma õuduseks avastasin mõned päevad tagasi, et suurtes kaubanduskeskustes on avatud dünamiidiletid. See tähendab, et umbes kuu aega agooniat on tulemas. Ei hakkagi rääkima lastest kes paaniliselt pauku kardavad, koertest kes selliste asjade peale hulluks lähevad või nõdrameelsetest kes otsustavad laupäeva hommikul kell seitse suure paugu-patarei elumajade vahel õhku lasta. Ega ka poisikestest kes jääpeal puhkavate partide vahele pauke loobivad. Eestlane on ju kannataja rahvas ja kannatama ta ka peab.

Mõlgutusi blogide lugemisest

BlogEYE, esimesed populaarsuse- ja valupäevad üle elatud, nüüd mõned mõtted mis vahepeal mõlgutatud on saanud.

RSS-maastik on väga kirju
Suurimaks probleemiks blogide rss voogude juures on nende kvaliteedi kõikumine ning üsna erinevate formaatide kasutamine. Kvaliteedi osas pean silmas seda, et tihtilugu ei vasta edastatav fail xml/xhtml standardile hoolimata päises näidatud infole ning formaatide osas seisneb probleem standardi suhteliselt vabas kasutamises.

Andmemahud on üsna suured
Ilmselge probleem on blogide automaatse lugemise juures ka andmemahud. Praegu kus BlogEYE’s on registreeritud pisut üle 200 blogi on igakordse lugemise maht umbes 10M. Blogtree 2000 tähendab seega, et umbes 100M loetakse iga kord. 10M puhul kui loetakse 15 korda näiteks päevas siis kuu maht tuleb 4.5G, ehk 2000 puhul 45G. Täiesti üüratu ju.
Lahendusi sellele näeks kahte – üks on blogide lugemise “tuunimine”. Statistiliselt saab umbes teada kui tihti blogis kirjutatakse. St ei ole ju mõtet lugeda blogi iga tunni tagant kui ajalugu näitab, et omanik kirjutab maksimaalselt kahe päeva tagant. Jah, järsud kõikumised sellele valemile ei allu, seega peab jääma võimalus teatada sellest, et midagi on muutunud.
Teine variant – eeldab paljude blogipidajate muudatust oma koodis – rss’ile lisatakse eraldi voog või parameeter, mis edastab viimase muudatuse tegemise ja _ainult_ seda. Nõnda pääseks mõneteistkümne baidi lugemisega ning võrguliikluse vähenemine oleks juba märgatav.

Kas kasutajate osalus võiks olla lahendus?
Võiks, aga vaadates minut.ee ja digg.ee kasutajate poolt panustatavat energiat, siis võib arvata ühte – Eesti on liiga väike. Lihtsalt selleks, et natukenegi asjalikumat pilti saada, ei leidu piisavalt palju inimesi kes tahaks või viitsiks oma kiire elu kõrvalt veel mõnda lisaliigutust teha. Teine probleem on blogide omapäraga – kui uudiste puhul lisatakse uudisele ka digg’i link millelt “midagi andvad” kasutajad saavad kiiresti oma arvamust avaldada, siis analoogse süsteemi lisamist blogidele väga ette ei kujuta. Samas ei saa ka seda võimalust päris välistada.
Eesti puhul on selle panustava kasutajaskonna juures muidugi ka teine probleem – sodijad, või kuidas iganes neid nimetada. Selleks, et ellimineerida keskerakondlasedsodijad peaks hindajate/mode’de arv olema üsnagi suur, aga siit jõuab jälle tagasi selleni, et Eesti on liiga väike.

“Turg” on nõudlik
Jälgides blogimaastikul toimuvat ilmneb veel üks huvitav omapära – olgu teemaks mõni muudatus (sait, poliitika, hind) või arvamus (vanadus, maailmavalu) või mida iganes muud… siis arvamusi antud teema kohta on seinast seina, teinekord täiesti äärmuslikud ning päris rahul pole keegi. Kui blogtrees kaotati paar blogi esilehelt oli palju hõiskajaid, kuid samas ka palju tõsiselt nurisejaid – “pandi ju kõva mats sõnavabaduse pihta”. Samas, elades küll sõnavabaduse maal, on igal inimesel siiski õigus endale kuuluvate asjadega teha mida heaks arvab, samamoodi võib ka veebisaidi omanik teha mida heaks arvab. Kahe otsaga asi, eks ole. Siit võib ka edasi arutada mõtet, et kui mingi toode on meie elu lihtsustamiseks, aga see hakkab mingil hetkel segama, siis miks mitte seda “parandada” ja kaotada häirivad nüansid?

Siitpoolt aga jätkatakse BlogEYE arendamist “heade mõtete” suunas lootuses et see ka paljudele teistele meeldib. Kui on ideid, küsimusi, antaku tulla:)