Mis need on?

* Tehasetööline kellel pole silmis enam sära, sõpru ega nauditavat tööd, vaid ahistavad ja ligitikkuvad (töö)mehed ümberringi ning mure lapse pärast?
* Joodikust mehe juures elav naine kellel pole tahtmist paremat leida?
* Garderoobitöötaja kellel küll on idee, ent ei suuda selleni jõuda kuna liigub peatumata spiraali mööda alla?
* ja veel hulk, õnnetuid siplevaid inimesi.

Nad on “Sügisballi” tegelased. Ühed ütlevad, et karpmajades ja magalarajoonides elavad õnnetud hinged. Mina ei piiraks seda loetelu karpmajade ja magalatega, sest selliseid inimesi on igal pool, kõikjal meie ümber. Tegelikult, kui me seisame bussipeatuses, vihmase ilmaga, kui isegi punane maja tundub hall, me näeme neid. Kui oskame oma silmad lahti teha. Nad seisavad ja ootavad, pilk maas, igapäevaseks muutunud hallis agoonias.

Kas me saame neid aidata, näteks? Abi peab siiski alguse saama neist endist, tahe muutuda. Garderoobitöötjajal oli see tahe olemas, tahtis hakata prügi vedama. Kõik olekski arvatavasti hästi läinud kuni tuli see viimane, saatuslik liigutus, mis hallist ringist väljumise võimaluse jäädavalt ära võttis.

Minu jaoks sümboliseerivad nad veel midagi – neid inimesi kelle sarnaseks ma ise muutuda ei taha. Muidugi ei pruugi me ise sellest arugi saada kui me olemegi nendega samas hallis päevas, kuid.. mina tunnen rõõmu oma elust, oma korterist, naisest, tööst, sõpradest, linnast jne jne.. Kui kunagi enam ei peaks tundma, siis loodetavasti jõuan enne arusaamiseni, et midagi on vaja muuta, enne kui kõik on hall.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: