Pühapäeval nägin ma muda, ehk TRM 2019

 

IMG_20190915_170357.jpg

Selle aasta Tartu RattaMaraton on tehtud! Enesetunne vägev! Tänaseks on ainult käelihased veel kergelt valusad ning ratast ei ole jõudnud teenindusse viia (varasematel aastatel pole sellist teemat olnud, et ilmtingimata peaks laskma ratta üle vaadata, aga seekordsed netis nähtud pildid kulunud piduriklotsidest jms ei jäta kahtlust – rattad said eepilises koguses piitsa).

Aeg tuli natuke alla 6h (ilmselgelt rohkem kui alguses lootused olid, eelmine aasta sai ju alla 4h sõidetud) millega tegelikult tagantjärele mõeldes võib rahule jääda. Pulss oli küll terve sõidu väga kõrge, palju sai kõndida ja ratast puhastada (!), aga mis peamine – nii ise kui ratas – mõlemad pidasime vastu. Ma sõitsin kahekordse windstopperiga (üks neist soojendusega) ning pikkade pükstega. Väga paras oli, vahepeal oli isegi sõrmedes sooja tunda. Ratas (mille lõplik tervislik seisund selgub peale teenindust) toimis hästi, rehv pidas, ketaspidurid samuti (ei pakkunud ootamatuid üllatusi – tavapiduritega sõitjate seas nägin-kuulsin päris paljusid, kellel sõidu lõpuks ei olnud enam millegagi pidurdada, lasid jalg maas mäest alla ja lugesid palveid). Ainuke mis raja viimasel kolmandikul hakkas jantima oli esimene käiguvahetus – kuna muda ja soppa oli nii palju käiguvahetis, siis hakkas keskmise hammasratta peal ketti kinni pooma (vist nimetatakse chainsuck’iks), nii et “jätkamiseks” pidi korraks tagurpidi väntama. Kuna see tundus veel ohtlikum (kui raske vajutamise hetkel vahele tõmbab, siis on võimalus terve käiguvaheti paigast ära vedada, ja siis oleks sõit läbi ka) vahetasin ees suurele ning lasingi nii lõpuni.

Muda. Seda oli palju. Väga palju. Ning kõikjal (muhelesin isegi mõttes, kui ühel hetkel rajal oli ohu- ning veemärk. See viimane oleks võinud olla kohe stardis ning kestvusega tervele rajale 😀 ). Isegi kruusateedel pidi valima kuidas ja kus sõita, muidu võis “ära visata”.

Erinevate mudaliikidena tooks välja:

  • muda, mis käitus nagu vesi (sõitsid läbi, muda lendas kahte lehte lahinal laiali)
  • muda, mis käitus nagu sigala jäätmehoidla sisu, selline lagalaadne toode
  • muda, mis kleepus – kui sõita sai siis lendas rattaküljest ära, kui lükkama pidi, siis jäi ratta külge, ning hakkas kaasa vedama ka igast lehti ja oksarisu, nii et künkast üles lükates pidi ehk iga 10m tagant ratast tagasi tõmbama ja puhastustööd tegema
  • muda, mis oli nagu plastiliin – kui kukkusid siis otseselt nagu ei määrinud, küll aga segas sõitmist, pakkudes vahvaid võimalusi juhitavuse kaotamiseks

Rehvi osas veel märkus, et mul on üsna lai ning kärnane isend (Schwalbe Smart Sam). Tõsi, mudastes kohtades silkasid peenikese rehviga velled paremini ja kiiremini, aga veeldunud kruusal, vagudes ning eriti just murutõusudel oli jällegi minu rehvil eelised – ma sain kiirust arendada ning üles sõita.

Prillid. Jah.. ma olen aastaid sõitnud ainult prillidega, sest peale paari sarvkesta vigastust nagu ei taha mingeid võõrkehasid oma silma.. a seekord paraku kadus prillidega sõites vaateväli nii ära, et mingi hetk otsustasin ikkagi ilma sõita. Ühes TP’s proovisin joogiveega ka pesta.. sellest oli kasu umbes paarisajaks meetriks. Õhtul silmatilkadega sai olukorra jälle kontrolli alla 🙂

Ja siis pakkus rada veel ühe lisa-challenge. Nimelt kui kohtusime 40km raja omadega – siis esimese asjana mõjus kuidagi väga de-motiveerivalt nende entusiastlik sõidustiil ja puhtad seljad… hell! Meie, pika raja omad, olime nagu selgelt eristuvad mudakäkid, väsinud, muserdunud. Edasi läks natuke paremaks selles mõttes, et lühikese raja omad olid aeglasemad.. seda just tõusudel, nii et neist sai mööda, ja iga möödumine kergitas jällegi natuke suunurki. Ainuke probleem ehk oligi see, et nende liikluskultuur oli kardinaalselt erinev. Sõideti kõrvuti (ka kitsastel kohtadel), aeti juttu, vahetati ilma igasuguse põhjuse või hoiatuseta sõidusuunda või sõidurada.. nii, et iga edukas möödumine oli tegelikult paras kunsttükk ja võibolla isegi lotovõit.

On esitatud küsimusi ja mõtteid stiilis “miks ma ikkagi seda teen” ja “mulle on isegi 20km sõitmine üle jõu!” … Mõeldes, et kümme-viisteist aastat tagasi oli minugi jaoks 20km juba suur väljakutse, siis täna saan öelda, et sellele mudamaadlusele ja enesega võistlemisele järgneb alati finish, mõnus rahulolu ja eneseületamisest tulenev õlalepatsutus. Rajal, sõita koos teistega kõrvuti, nähes samasugust kannatust ja pingutust, ühise eesmärgi nimel töö tegemist, see on tegelikult võimas! Järgmine aasta jälle!

Tartu Postimehes on häid pilte mis iseloomustavad toimunut päris hästi, ning ka youtubes leiab salvestisi rajalt endalt (1, 2, 3)

Eestlane on maailma kõige ruumivõtvam rahvas?

IMG_20190508_112304

Kirjutan pisukese mõttelõnga sellest kuidas ma mai alguses Vietnamis käisin ja mis sellest edasi sai. Minu esimene Euroopast väljapoole sattumine andis omajagu imestamist ning mõtteainest kodumaa ning eestlaseks olemise üle kogunes ka kuhjaga.

Kõige rohkem olen ma täna tänulik Eesti ilmale! See on fantastiline. Pole midagi mõnusamat kui lühikeste riietega liikuda õues – 18 kraadi ja võibolla isegi väike vihmapisar. Ja meil on tuul! Värskus. Täiesti sõnulseletamatult meeldiv.

Esimese päeva suurim üllataja Vietnamis oli aga liiklus. Ma elasin poolteist nädalat Hanoi kesk/vanalinnas, nii et kogu see aeg käis minu ümber suur mürgel. Seal on “miljon” mopeedi mis sõidavad igas suunas läbisegi jalakäijate ning autodega. Ka postituse pilt on pühendatud Hanoi liiklusele – tehtud keset teeületamist. Väga hästi töötas reisi alguses antud nõuanne – “kui hakkad üle tee minema, siis lihtsalt mine – püsiva kiirusega ning ära muuda suunda. Liiklus läheb sinust mööda”. Kolmandal-neljandal päeval hakkasin ma ära tundma turiste kes olid Hanois esimest päeva 😀 Nad lihtsalt seisid tee ääres ja ootasid “sobivat hetke”.. ega ma teagi, kas nende soov täitus.

Selle liikluskaose juures, mis algul tundus nagu sipelgapesas tuututamise võistlus ning isegi mõneti vastumeelne kui võrrelda meie kõrg-reguleeritud “korraga”, on aga midagi mis toob välja erinevused “miljonirahva” ja “sajamiljonirahva” vahel. Mida päev edasi, seda rohkem on see “segadus” hakanud mulle tunduma loogiline ning isegi elutervem.

Kõik arvestavad kõigiga. See tundub olema seal liikluse üks alusprintsiipidest. Punane tuli (Hanoi keskel nägin ma vast ainult käputäit foori) ei tähenda ilmtingimata, et minna ei tohi, samas kui roheline ei garanteeri sulle liikumisõigust/-võimalust. Kõige selle juures aga mõistetakse, et kui arvestad teistega, jõuad päeva lõpuks ise ka koju. Ei mingit liiklusraevu (kuigi tõsi, kui kitsal tänaval takso aeglaselt sõitis, siis kipus seljataga koor laulma küll), pigem vastupidi – kui keset kolmerealist tiheda liiklusega tänavat hakkas üks auto ennast aeglaselt ümber keerama, siis aksepteeriti seda.. ja lihtsalt sõideti sealtpoolt mööda kus parasjagu lihtsam tundus. Ei mingit “nui neljaks, minul on õigus” vaenlase hävitamist või varbast ülesõitmist. Ja see on väga suur erinevus kui mõtlete sellele mis meie tänavatel toimub. Kõik on reguleeritud, kõige kohta on seadus, aga see nagu vastupidiselt annab inimestele õiguse, õigustuse ja teadmise et “olgu mis on, aga minul on (ees)õigus!”

Ja mis veel – vähe sellest, et Hanoi liikluses on korraga meeletult palju inimesi, siis kesklinnas näiteks on enamus liiklusest surutud kitsaste tänavate keskele – jalakäijad, rollerid, autod ja bussid segiläbi, sest kõnniteed on rolleritega kinni pargitud (ja kui kõnniteele enam ei mahu, pargitakse edasi sõiduteele) või söögikohtade päralt.

Aga miks eestlased ära ei mahu?
Inimesed / ajalehed arvavad:

Huvitav paradoks tekib – kui ühest küljest me saame (peaksime!) käia mööda laia ilma ja rääkida oma riigi edulugu ja kogemust, siis teisest küljest on meil endal vaja selgeks õppida kuidas üksteise kõrval elada ning teineteisega arvestada. Seda kõike selleks, et õhtuks ikka koju jõuda ja koos perega rõõmsalt aega veeta.

 

Ärataks blogi ellu?

Mjaa.. 2014 suri fotojaht.. peale seda siin: 2015 üks postitus, millele järgnes 2017 järgmine..

Blogiäratamisel oleks nagu kaks motivaatorit – ühest küljest Google+ surm (juhe tõmmatakse ikka täitsa seinast) ning teisalt mulle ikkagi meeldib fotograafia. G+ surmast tekkivat tühimikku on muidugi väga keeruline täita, kuna see oli mugav ja rikas keskkond.. vähemalt need inimesed ja grupid keda ma jälgisin.. keegi ei postitanud mida ta lõunaks sõi või mida poest ostis.. ainult puhas ja väärt kunst oli mu streamis. Sestap, saate ju isegi aru, et FB pole mingi lahendus.. mul pole seda kontot olnud, ja tänase seisuga ei tule ka. Häid alternatiive aga on vähe.. leida selline keskkond kus jagataks kogemust, antaks nõua, jagataks saavutusi.. nagu väga polegi. Sestap ka mõte, et lisaks muude kohtade proovimise kõrvalt, proovida jälle blogi..

Üks pildike eelmisest aastast

Uue telefoni valimine on keeruliseks muutunud

Päris vanasti oli lihtne elu – läksid poodi ja ostsid Nokia telefoni. Kõik.

Tänapäeval, tootjaid on palju, mudeleid on veel rohkem. Mis aga kõige hullem – valida pole nagu midagi. Minul ei ole. Sest mul on kaks kriteeriumit

  • Ma tahan puhast Androidi
  • Mulle on oluline, et telefon saaks kiirelt uuendusi

Lihtne kas pole. Kui teisest punktist rääkida, siis sobiks siia alla ka Apple tooted, aga kuna tegu on ettevõttega kes armastab piiratud aeda (Walled Garden), inimestele peale suruda seda mis on õige või vale, ja seda kõike suure raha eest, siis minu jaoks on see ideoloogiliselt välistatud.

Kiiresti saavad uuendusi Nexuse uuemad mudelid (täna näiteks Nexus4, mis muidu on hea telefon, siia nimekirja enam ei kuulu), ja võimalik et veel miskit. Aga Nexust väga ei müüda enam. Pixel pole saadaval. Samsung on ajaloost teada üldise turbe-ignoreerijana ja igasuguse läbu-vara lisajana, nii et jätaks korraga terve ettevõtte valikutest välja.

One+ ? räägitakse et hea telefon, aga kui midagi juhtub, siis parandajat väga ei leia. CAT – tundub tore, aga välimuselt sobib ehitusmehele. HTC.. kas ei pidanud välja surema? Viimase 10 versiooni peaks uurima.

Mis selle kõige juures ongi kõige kummalisem, olles rääkinud ühe mobiiloperaatori inimese ja ühe telefonipoe müüjaga – inimesi ei huvita turvalisus. Aasta on 2017 ja ei huvita turvalisus!? Ma isegi ei tea kas probleem on  inimestes kes ei tea mida tahta või müüjates ja tootjates keda huvitab ainult raha ja müük? Tulemuseks on see, et riiulitel on tilu-lilu ja silmailu.

Mille järgi sina oma telefoni valid?

Kõnni nii, Rihanna (minu muusika vol2)

Pole ammu midagi kirjutanud. Vaatasin ja korrigeerisin just oma vana postitust ja tuli mõte postitada mõni video mida ma täna-eile vast kõige rohkem kuulanud ja ümisenud olen.

MØ – Walk This Way
Lugu on hea, ja video mulle meeldib pildilises mõttes. Palju selliseid kohti, mis võiks “fotona” vägagi kvaliteetne materjal olla. Annab ideid mida võiks ise fotoaparaadi küljes rippudes realiseerida.

NOEP – “Rihanna” (Me Ago Pay) ft. RüdeBoy
Raadio2’st kuulsin esimest korda. Algul mõtlesin, et ongi Rihanna uus lugu 😀 Aga kuna stiililt nii veider võrreldes “varasemaga”, siis pidin kohe netti otsima minema. Väärt leid.

Aasta ja fotojaht: lõpp

Nii on. Lõppeb üks ja lõppeb teine. Tagasivaadates – mõlemad on väga huvitavad olnud, ja eks liigume edasi uute väljakutsete poole. Seda aastat jääb meenutama viimane postitus ning pilt – “Rahvatantsijad”. Tuleb tõdeda, et kuigi (rahva)tantsuürituste pildistamine toodab alati laaaademetes pilte ja nende hilisem majandamine on paras nuhtlus, siis tegelikult tuleb sealt alati ka palju “head kraami”. Ja nagu kindlasti teate, siis ega mulle väga ei meeldi pildistada lihtsalt “kiire säri, klõps ja pilt valmis” tüüpi tantsu-pilte (mitte et ma neid ei teeks, sest staatilistes variantides on ka palju väärt tulemust) vaid pigem selliseid kus peal on ka liikumine. kas siis taust, kontekst, tantsijad.. see kõik on palju põnevam 🙂

Head uut aastat ja kohtumiseni uues

IMG_4241_rs

Fotojaht: muster

Ei jah, kuda ka ei pinguta, siis midagi head pähe ei tule. Tähendab, plaan oli tagantjärele postitada nii “muster” kui ka “post”. Tüüpiline “post” eksole – postkast, postkastist väljapaistev leht, tänavapost.. tuli ka pähe, et HTML’ist tuttav POST, ja post-mortem.. posthuman. Tundus lihtsam see mõte maha matta 🙂

Ja muster. Inimene ju kipub mustris otsima sümeetriat ja korduseid. A ma postitan hoopis midagi sellevaba. Midagi hommikuse Anne kanali kaldalt.

img_4558_r

ja teised